Vabadussammas

19. septembril 1920 toimus Lüganuse kalmistul Vabadussõjas langenud sõdurite mälestuspüha. Kõne pidas pastor Bruno Hörschelmann ning sealsamas surnuaial korraldati esimene korjandus tulevase Lüganuse mälestusmärgi heaks. Moodustati korraldav komitee koosseisus Püssi vallakirjutaja Aleksander Pääro, doktor Albrecht Lantov, köster August Muda ning Püssi kaupmees Anton Nurk. Kui samba asukoht kirikumõisa jõeäärsel maatükil kokku oli lepitud, astus komitee kavandi asjus läbirääkimistesse nimeka omakandimehe, Purtsest pärit skulptori Voldemar Mellikuga (1887-1949).

Igatahes Lüganuse mälestussamba rajajatel ei olnud mingi kunst skulptuuriõppejõudu, Mellikut,  nõusse saada ning 9. septembril 1923 pandi samba alusele nurgakivi.

Ehitustööd aluse kallal läksid lahti kevadel 1924, skulptuurigrupi väljaraiumist dolomiidist alustas Mellik aga Saaremaal. Haavatud sõdur, kes kaitseb oma kehaga tema taha varjuvat, last süles hoidva naist, andis sõnatul viisil edasi kõik, mida tarvis. Kui kuju valmis, toodi see raudteed mööda Püssi jaama ning sealt juba vankriga kiriku juurde. 6,4 meetri kõrgune mälestussammas, skulptuurirühm kõrgel postamendil kirjaga „Langenutele võitluses vabaduse eest 1918-1920“ oli maksma läinud 500 000 Eesti marka, see raha koguti kõik Lüganuse koguduse ja haridusseltsi korraldatud korjanduste abil. Samba kolmele küljele oli raiutud 32 tolleks ajaks teada oleva sõjaohvri nime.

Lüganuse rahva suurpäev jõudis kätte 28. septembril 1924. Mälestussamba õnnistasid Narva Aleksandri koguduse õpetaja, Narva-Alutaguse praost Jakob Jalajas, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Gunnar Knüppfer ja Lüganuse õpetaja Bruno Hörschelmann.  Katte eemaldas sõjaministeeriumi esindaja, Vabadusristi kavaler kolonel Aleksander Simon.  Samba jalamile asetati paarkümmend pärga kohalike seltside ja asutuste poolt.

Voldemar Mellikule ei olnud Lüganuse Vabadussõja mälestussammas esimene ega viimane – kümne aasta jooksul valmisid tema käe all 15 samba kavandid üle kogu Eesti.

Esialgu võttis Lüganuse mälestussamba ja selle ümbruse korrashoidmise enda peale Lüganuse haridusselts, seejärel Kaitseliidu Lüganuse malevkond. Kuna samba ümbrus ei olnud esimestel aastatel kuigi kena – sealsamas lösutas endise magasiaida ahervare, siin-seal oli näha paemurruauke, puudusid puud-põõsad ja korralik piirdeaed samba ümber –, siis heakorratöid kaitseliitlastel jätkus. 1930. aastateks oli kujundatud nägus park, kus alates 1934. aastast hakati viima läbi iga-aastaseid võidupüha tseremooniaid.

Lüganuse Vabadussõja mälestussambale on jäädvustatud niisiis nimepidi 32 inimest, kes jätsid sõjas oma elu, olgu lahinguväljal või haiglavoodis. Kõikide nende puhul on teada ka surmaaeg ja -koht. Olgu nende nimed siinkohal loetletud.

Eduard Aru, Hermann Aru, Johannes Aus, Rudolf Aus, August Blumberg, Tiido Eero,       Eduard von Grünewaldt, August Hartman, Anton Kaktus, August Kriisa, Abel Lambur, Otto Lustig,  Johannes Lükki, Eduard Moldau, Eduard Moldov, Heinrich Moldau, Alfred Normak, Eduard Normak, Emilie Normak, Theodor Paat, Aleksander Paavo, Eduard Parve, Johannes Prei, Albrecht Reinpärk, Anton Reinsberg, Ervin Saksladu, Adolf Silm, Abel Sirts, August Toovis, August Veiser, Eduard Vender, Eduard Väljan.

Kõik need nimed on olnud Lüganuse rahvale teada terve sajandi. Kuid sambalt on puudu vähemalt kuus nime. Veel üks Eduard Moldov, Juhani poeg, suri 16. märtsil 1919 Tallinnas sõjaväehaiglas. Järgmisel päeval, 17, märtsil suri sealsamas Jaan Mustalo. 31. juulil 1919 suri Valgas Punase Risti haiglas Anton Põdra. 20. novembril 1919 langes lahingus Aleksandrovskaja-Gorka küla juures (Jamburgi lähedal) Anton Peenemaa. 31. jaanuaril 1920 suri Tartu sõjaväehaiglas Kaarel Raspel ja kõige viimase sõjaohvrina Johannes Voldemar Rego Erra vallast, tema eluküünal kustus 10. juunil 1920, ligi pool aastat pärast sõja lõppu. Kõik nimetatud olid sissekirjutuselt Püssi, Erra või Maidla valla elanikud. Andmebaasidest käib läbi veel paar nime – Voldemar Elm Erra vallast ning keegi A. Eero –, kuid midagi täpsemat, ühtegi daatumit ega muud nende kohta seni ei leidu. Kui peaks leidma kinnitust ka nende kuulumine sellesse nukrasse nimistusse, võime Lüganuse kihelkonna sõjaohvrite arvuks kirjutada 40.

Nimekirja, nagu näeme, on sattunud ka üks naine – omaaegse Varja koolmeistri ja muinsushuvilise Kaarel Normaku tütar Emilie Anette Normak (1892-1920), kes töötas Narva rindel halastajaõena, sai lahingus haavatuid abistades pihta ning suri Kreenholmi haiglas kümme päeva pärast rahulepingu allakirjutamist, 12. veebruaril 1920.

Lahingus saadud haavadesse, tüsistustesse ja sõjas saadud haigustesse suri ühtekokku 14 inimest – Emilie Normak ja 13 noort meest –, ülejäänud langesid lahingutes. Vabadussõja esimene ohver Lüganuse kihelkonnast oli Erra valla noormees Johannes Aus (1892-1918), kes jäi jäljetult kadunuks 12. detsembril 1918. Lahingud käisid sel päeval Rannu-Aseri piirkonnas ja arvatavasti sinna ta jäigi. Johannese vanem vend Rudolf Martin Aus (1884-1919) hukkus kadrilaupäeval, 24. novembril 1919 kokkupõrkes Feodorovka küla juures Narva-tagusel Ingerimaal. Viimasena suri, nagu märgitud, Johannes Voldemar Rego (1900-1920) – 10. juunil 1920 haiglas. Ja nõnda on igaühel neist neljakümnest oma õnnetu lõpuga lugu.

II maailmasõja puhkemine Lüganuse rahva elukorralduses esialgu tunda ei andnud. Küll võis läheneva katastroofi halvaendeliseks märgiks pidada kohalike baltisakslaste ja neile lähedaste isikute lahkumist Eestist 1939. aasta oktoobris-novembris.

Okupatsioonivõimu erilise viha objektiks langesid Vabadussõjas langenute mälestussambad üle maa. 25. septembril 1940 saabus Lüganuse mälestusmärgi tund – sammas õhati kohalike punategelaste poolt lõhkeinega, suuremad allesjäänud kamakad taoti puruks sepahaamriga. Tükid loobiti Purtse jõkke, peenem kivipuru veeti käsu korras teetäiteks. Pastor Marin Ots on kirjutanud: „25. septembri ööl kell 00.30 äratas Lüganuse rahva unest tugev plahvatus, mis pani värisema aknaruudud. Mälestussambale lähemal purunesid majade aknaklaasid. Peagi järgnes teine plahvatus. Udusel hommikul selgus, et oli purustatud Vabadussõja mälestussammas.“ Teade toimunust levis kulutulena, juba järgmisel päeval kogunesid samba asemele kohalikud noored, korjati kokku sambatükke, toodi lilli ja küünlaid, lauldi isamaalisi laule. Võimumeeste algatatud juurdluse kiuste see jätkus, vastupanuaktsiooni taga olid Lüganuse ja Maidla naiskodukaitsjad.

Samal ajal valmistus Lüganuse rahvas sündmuseks, mis võeti ette idast ähvardava hädaohu kiuste – Vabadussõja mälestussamba taaspüstitamiseks. Voldemar Mellik, kes oli samba kavandid alles hoidnud, oli nõus taastamistöid alustama. Raha, mille väärtus aina langes, skulptorile ei makstud, töö eest tasus Lüganuse rahvas toiduainetega. Taaskord oli ürituse üks eestvedajaid Juhan Edermaa, nagu 20 aastat varemgi, ning tema mälestustes, mille ta kirjutas mõni nädal surma 1977. aasta septembris artiklina pealkirjaga „Üks ööpäev admiral Pitkaga“, tolle üleva päeva sündmustik meile avanebki.

Lüganuse Vabadussõja mälestussammas taasavati pühapäeval,  13. augustil 1944, kolm päeva pärast seda, kui ränkrasketes Sinimägede lahingutes oli Punaarmee suurpealetung seisma pandud.

Taastatud sammas sai püsida kõigest kaks kuud, oktoobris 1944 hävitasid kohalikud kommunistid selle uuesti. Lüganuse Vabadussõja mälestussamba kolmanda tulekuni jäi 45 pikka aastat.

Ida-Virumaa uus ärkamisaeg sai alguse Lüganusel – siinsete koolinoorte võitlusest eestikeelse ja -meelse Püssi (1989. aastast Lüganuse) kooli säilimise eest. Lüganuse noored olid need, kes aitasid kaasa Lüganuse Vabadussõja mälestussamba taastamisele 1989, osalesid roheliste liikumises ja Balti ketis. Lüganuse-kant paistis silma nii ERSP kui Rahvarinde tugirühmade tegevuse, kodanike komiteede ja Eesti Kongressi valimistega. Sellisena tõusis Lüganuse noil unustamatuil aastail esile rollis, mis tal läbi aastakümnete oli olnud – eestluse tunglakandjana venestatud Ida-Virumaal.

Kui samba alus 1988. aasta mais talgute korras puhastatud, järgnes paratamatu küsimus: mis edasi? Sellele sai olla vaid üks vastus. 23. augustil 1988, kurikuulsa MRP aastapäeval, peeti samba platsil rahvarohke kõnekoosolek, mille kokkukutsuja oli Üllar Bach. Kõneldi lähiajaloo valusatest peatükkidest ja Eesti tulevikuväljavaadetest, üritust eemalt kahe miilitsaautoga jälginud korrakaitsjad ei sekkunud. Selsamal koosolekul avalikustas Üllar Bach Lüganuse Vabadussõja mälestussamba taastamise plaani ning kiriklas moodustati vastav toimkond koosseisus Üllar Bach, Avo Kiir, Ahto Kaasik, Kunnar Liira, Toomas Koidla, Uno Säästla, Kalev Naur, Jaak Saar ning Tiina Toomel.

Algas tervet endist Lüganuse kihelkonda liitnud töö, ehituse projektijuhiks kutsuti Madi Nappa, kelle töömehed ladusid samal ajal üles Purtse linnusemüüre. Olgu märgitud, et veel enne tööde algust Purtses oli Madi Nappa aidanud kaasa Lüganuse kirikutorni taastamisele. Madi Nappa lubas valmistada samba, mida enam lõhkuda poleks võimalik – nii nagu 1940. ja 1944. aastal. Taastamistoimkond võttis ühendust Voldemar Melliku poja, arhitekt Tõnu Mellikuga (1934-1993), kelle jaoks isa loomingu taastamine oli nii auasi kui enesestmõistetavus. Tõnu Mellik koostas säilinud fotode põhjal kavandid, mille kallal asusid tööle Madi Nappa Virumaa Restaureerimisvalitsuse kiviraidurid meister Arne Joonsaare juhatusel. Skulptuurirühma valmistas 1924. aasta samba rajamise ühe eestvedaja, köster August Muda tütrepoeg, skulptor Ants Viitmaa Eesti Kunstiinstituudist, pronkspärjad skulptorist restauraator Cornelius Tamm. 6. augustiks 1989 oli tööde järg niikaugel, et samba aluse sisse asetati asjakohane kapsel, 26. augustil toodi kohale skulptuur.

Kogu ettevõtmine maksis 25 000 rubla, millest 9000 annetasid inimesed, 16 000 panid mängu ümberkaudsed majandid ja ettevõtted: Lüganuse kolhoos, Maidla Kingissepa kolhoos, Erra sovhoos, kalurikolhoos Oktoober, Püssi puitplaatide vabrik, Kiviõli keemiakombinaat, Aseri tellisetehas. Kohalik rahvas sai panustada ka vabatahtliku tööga. Uno Säästla meenutab: „Muide, ainsa dolomiitploki endise ausamba jalamist, kus oli säilinud ka osa nimetähti, tõime Üllar Kasega Kivitee tänavalt Püssi alajaama suunduva tee ja Roodu jõe ristumiskohas asuva, Niinlaupadele kuulunud sauna trepist. Nimetatud dolomiidiplokk on nähtav tänase samba jalamis. Tahan uskuda, et nimetatud plokk oli teadlikult paigutatud saunatreppi säilitamiseks tulevikule.“

Lüganuse rahva suurpäev jõudis kätte laupäeval, 30. septembril 1989, mil kolmandat korda XX sajandil pühitseti Vabadussõjas langenute mälestussammas. Vaimulikest olid lisaks õnnistussõnad lausunud Üllar Bachile kohal Jaan Jaani Viru-Nigula, Avo Kiir Iisaku, Üllar Nõlv Torma ja Andres Mäevere Võru Katariina kogudusest. Vabadussõja mälestusmärkide taastamine, mis 1988. aastal oli üle Eesti hoo sisse saanud, ei olnud selleks ajaks idapoolsele Virumaale veel jõudnud – Lüganuse sammas oligi teerajaja. Juba järgmisse kümnendisse langes ülejäänud Ida-Virumaa mälestusmärkide taastamine.

Lüganuse samba tugevus pandi proovile 22. juuni öösel 1992, mil alevikus kaikus kogudusemaja aknaklaasid klirisema pannud kärgatus; õnneks olid lõhkelaengu paigaldajad sedavõrd oskamatud, et sammas sai vaid kriimustada ning kaotas mõned killud. Madi Nappa oli oma sõna pidanud.

2023. aastal toimus meie koguduse juhatuse liikme Deivy Paavo juhtimisel, Muinsuskaitse ameti, Kaitseliidu,  Lüganuse valla ja eraisikutest annetajate toel, samba restaureerimistööd. Mandragora OÜ plommis, puhastas, lihvis samba kiviosad ja patineeris vaskdetailid, samuti korrastas piirdeaia, selleks, et väärikalt tähistada samba 100ndat aastapäeva esmapühitsemisest ja taaselustamaks 35 aastatagust mälu, kui sammas viimati taaspüstitati ja pühitseti.