• Enamasti on Eesti kirikute ehituslugu kulgenud kindla skeemi alusel: esimesena ja kõige hädavajalikumana on rajatud kooriruum koos altariga, seejärel pikihoone ja viimasena torn. See „kasvamine“ idast lääne suunas on mõnegi kiriku puhul kestnud terve sajandi. Kuid Lüganuse kirik kujutab endast erandit selles tavapärases ehitusloogikas. Nimelt ehitati esmalt pikihoone ehk tänase kiriku põhiosa, seejuures väga lihtsa ja askeetliku, õhukeste müüridega kastkirikuna ilma võlvideta. Praeguse teadmise kohaselt pärineb see XIV sajandi keskpaigast, kuid ei saa välistada, et pikihoone vanimad osad või siis samalaadne eelkäija oli püstitatud juba sajand varem.
• Lüganuse kiriku kirjalik esmamainimine on kuupäevaliselt dateeritav – see oli märtsil 1373. Tegu on dokumentaalselt fikseeritud piiritüliga ühelt poolt Lüganuse küla maid valdavate Willeke, Henneke ja Hinke von Luggenhuseni, teiselt poolt Herike von Weddewesi ning Lippold ja Henneke von Aytesi vahel; viimased kolm olid vastavalt tulevase Püssi mõisa ning Aidu küla omanikud. Ühtlasi on see ürik esimene allikas, kus mainitakse perekonnanime Luggenhusen, mis andis järgnevateks sajanditeks saksakeelse nime nii kirikule, külale kui tervele kihelkonnale.

• XV sajandi esimesel veerandil võlvisid Tallinnast pärit meistrid Lüganuse kiriku senise lihtsa ja võlvideta kasthoone kahelööviliseks. Seda tehti pigem olude sunnil – ühelöövilisena olnuks õhukeste seintega hoone võlvide kandmiseks ülearu lai, kolmelöövilise tarvis jälle liiga kitsas. Sama sajandi keskel ehitati juurde ka kitsam nelinurkne koori- ehk altariruum koos käärkambriga.
• Ka seitsmekorruseline torn lisati kirikule kooriga samaaegselt, XV sajandil, kusjuures torni kuju on harvaesinev – all neljatahuline, ülaosas ümmargune. Tegemist on Eesti ainsa tänaseni säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga. Tõsi, samal ajal rajati ümmarguse põhiplaaniga ka Harju-Risti kiriku torn, ent XVII sajandil varises pool sellest kokku ning enam seda ei taastatudki, mistõttu on sealne kirikutorn huvitava, justkui pooleks lõigatud silindri kujuga. Omal ajal olid ümarate tornidega ka kenade baroksete kiivritega Vaivara ning Narva saksa kirik, paraku on mõlemast tänaseks alles vaid mälestus.
• Lüganuse kirikutorni hilisema ehitusega on seotud väga põnev, tervel Vana-Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hiljem lisatud tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Arhitektuuriajaloolased peavad seesuguse kaunistuse eeskujuks Soome ja Põhja-Saksamaa kirikuid, igatahes oli enne torni püstitamist tegemist kaugele nähtava, visuaalselt efektse lisandusega otsaviilul.

• Millal 1520. aastail Eestisse jõudnud luterlik usupuhastus ehk reformatsioon Lüganusel kanda kinnitas, ei ole selge. Lüganuse kirikukroonika ütleb: “Siis alles usupuhastusajast on meil jälle dokument, mis Lüganusest teatab, saadud. See ei lase meil küll otse kindlalt määrata aastat, millal Lüganusel usupuhastus teostati, ometi saame meie ühest vanast protokollist teatavaks võtta, et see enne 1546. aastat sündima pidi.“
• Samas ilmuvad just XVI sajandil esimesed kindlad teated Lüganuse luterlikest vaimulikest.

Kindlalt on teada luteri pastori olemasolu Lüganuse koguduses juba enne Liivi sõda, esmakordselt aastal 1546, mil allikates esineb Tallinnast pärit Joachim Gorriese nimi, kellest selsamal aastal oli saanud majaomanik Narvas. Tema järel kohtame veel viite erinevat pastorinime kuni 1598. aastani, järgneb pikem lünk kuni 1620. aastateni.

• Aastal 1596 viidi läbi põhjalik visitatsioon Lüganuse kihelkonnas, mis annab meile aimu tolle sõdaderohke sajandilõpu kirikuelust Lüganuse-mail. Visitatsiooniprotokollis seisab muuhulgas: „Kiriku vöörmündrid teatavad, et lähemal ajal kirikule maa antakse. Endine asevalitseja Christian Gabrielsson on pastori paremaks ülalpidamiseks kirikule andnud tüki maad Püssi maadest, missuguse maa praegune asevalitseja Erichson on kirikule kinnitanud ja selle kohta talle oma kirja ja pitsati andnud. /—/ Kirikul on veel üks adramaa Lüganuse külas, köstri maaks hüütud. Pastor saab palka aastas kirikult rahas 25 taalrit. Kuninglikult Aa mõisalt ja kuninga talupoegadelt saab kohalik pastor aastas ühe kaalu (kaal – 10 puuda e. 163,8 kg) rukkeid ja kaalu otri.  Aadlitalupoegadelt saab ta igalt talult ühe külimitu rukkeid, samuti otri ja kaeru Viru mõõdu (Viru külimit – 8,5 liitrit) järgi.  Igast mõisast saab ta lihavõtteiks ühe singi ja pühadekoogi ja jõuludeks kaks tükki droogliha (toores).  Möldreilt ja vabadelt inimestelt saab pastor aastas ühe singi ja virgatsileiva (värskelt küpsetatud ja käskjalaga toodud).  Pastor saab selle, mis neljal suurel pühal altarile ohverdatakse ja kotiga kogutakse.  Matmise eest saab pastor ühe kohaliku taalri.  Kui üks talumees pastorit härja või sõnniga meeles peab, ei pea selle eest temalt (muid koormisi) kinni peetama.  Matmise eest kirikus peab talunik 4-5 pütti (pütt – u. 44 liitrit) rukkeid andma, mis müüakse ja kiriku eest paremaks hooldamiseks kulutatakse.“ Ühtlasi selgub, et kirikutornis pole veel kella, mis kavatsetakse lähemal ajal Rakverest tuua.  Huvitava seigana nähtub köstri adramaa mainimisest, et Lüganusel oli juba XVI sajandi lõpul köster – põhiliselt hakkasid Rootsi kirikuvõimud kihelkondades köstreid ametisse panema alles järgmisel sajandil. Köster oli kirikuteener, kes abistas pastorit usutalitustes ja koolilastele usuõpetuse andmises ning hoidis kiriku vara. Ta juhatas ka koguduse ühislaulu, mängides orelit, ja vajadusel asendas pastorit.

• Usuelu XVII sajandi Lüganuse koguduses oli konarlik. Ühelt poolt laastavad sõjad ja kehvad majandusolud, teisalt kohaliku rahva visalt taanduvad vanad arusaamad ja kombed ei andnud ühelegi toonasele pastorile põhjust rõõmustada. Küll aga andis just Lüganuse kõige esimese Virumaa praosti – nimelt määrati praostkonna moodustamisel Rootsi kirikuvõimude poolt 1627. aastal sellele kohale Lüganuse õpetaja (aastail 1624-1630) Michael Michaelis, kes suutis jutlustada vabalt nii eesti, soome kui rootsi keeles. Kui praost Michaelis 1630. aastal suri, maeti ta kiriku kantsli alla, ütleb kirikukroonika.
• Lüganuse kiriku patronaadiõigus kuulus alates 1636. aastast Püssi mõisale, nii jäi see ka järgnevateks sajanditeks. Patronaadiõigus (ius patronatus, Patronatsrecht) tähendas vaimuliku väljavalimise ja ametisse kinnitamise õigust, mis kuulus maavaldajale, kes oli koguduse asutamisel ja kiriku ehitamisel sellele maad andnud. Kuivõrd Lüganuse kirik rajati pärastise Püssi mõisa maadele, läks patronaadiõigus Püssi mõisa omanikele, sõltumata nende perekonnanimest; patroonil oli seejuures kohustus leida vähemalt kolm pastorikandidaati, viia nendega läbi proovijutlused, millele järgnes lõplik valik ja ametisse kinnitamine. Seesugune kord püsis kuni 1919. aastani.
• Aastal 1657, järjekordse Vene-Rootsi sõja käigus rullus üle kihelkonna suur Vene vägede sõjakäik, mil venelased kiriku rüüstasid. “Kuni Rakvereni olid vene väesalgad kogu ümbruskonna laastanud ja kõrbeks muutnud“, ütleb Lüganuse kiriku kroonika. Maha põletati ka pastoraat ja 160 talu ümbruskonnas. Just selle rüüsteretke tagajärjel hävisid jäädavalt Lüganuse kirikuhoone kaunid võlvid. Kiriku hilisemate ehitus- ja taastamistööde käigus ei ole võlve ennistatud, pikihoone kaeti rõhtsa puitlaega.
• Selles trööstitus olukorras tuli koguduse hingekarjase tänamatu amet 1661. aasta sügisel võtta üle Martin Closiusel (1635-1703) – mehel, kelle panus kihelkonna ajaloo talletamisel on olnud hiigelsuur. Closius oli pärit Sileesiast Strehleni linnast (tänapäeval kannab see Wroclawi-lähedane linnake Edela-Poolas Strzelini nime), saabunud Tallinna ning töötanud enne Lüganuse kogudust kaks aastat Jõelähtme pastorina Harjumaal. Lüganusel ametisse seatud, palus Closius kiriku eestseisjatelt kirjalikke andmeid kirikuasjade kohta, kuid jäi tühjade kätega. Keegi ei teadnud, kas lahkunud pastor kirikuraamatutki pidas. Martin Closiusel ei jäänud muud üle, kui asuda selsamal 1661. aastal koostama Lüganuse kiriku kroonikat, kasutades niipalju suulisi ja kirjalikke, otsesemaid ja kaudsemaid allikaid kui vähegi võimalik. Tema alustatu saigi seemneks 1902. aastal koostatud kapitaalsele kroonikaraamatule.
• Samal 1661. aastal sai põlenud kirik esimese hädapärase, õlgedest katuse (1665. aastal vahetati see kindlama laudkatuse vastu), valmistati uued pingid ja algeline kantsel, veidi eemal valmis uus pastorimaja. Viimast täiendati mõned aastad hiljem ja see jäi püsima terveks sajandiks. 1667. aastal kaunistati kirikutorn Narva meistri Wolff Leuffeli poolt uue, senisest kõrgema kiivriga.
• Just Martin Closiuse ajast pärinevad esimesed teated Lüganuse kiriku sisustusest. Eeskätt tuleb kõnelda kahest barokiajastu meistriteosest, altarist ja kantslist. Lüganuse kiriku kroonikast loeme: „Jumalale auks ja kirikule iluks kinkis 1672. aastal proua Anna Wachtmeister Maidlast altari koos altaripildiga. Pool aastat olid Maidlas selle kallal töötanud üks skulptor ja üks tisler. Meistri nimi oli Elerdt Thielen. Ka altaripilt, püha õhtu-söömaaeg, oli tema maalitud. Kantsel tehti 1674. aastal kirikueestseisja Fabian von Oertheni kingitusena.“ Nii altar kui kantsel olid niisiis ühevanused, ühe kinkis Maidla mõisaproua, teise Erra mõisnik.
• Elert Thielen (ka Thiele), kellele kroonika viitab, oli Kopenhaagenist pärit puunikerdaja, kes 1652. aastal Tallinna saabus ja siin oma töökoja asutas. Tema juures töötas ta viimastel eluaastatel sellina meie barokiajastu kuulsaim puunikerdaja Christian Ackermann, kes oli Tallinna tulnud Königsbergist 1670. aasta paiku. Kui Thiele 1674. aastal suri, võttis Ackermann naiseks meistri lese, sai tema töökoja omanikuks ja tõusis oma õpetajast kuulsamaks. Ackermanni barokkaltareid ja -kantsleid peetakse vaieldamatuteks meistriteosteks. Ega Lüganuse altari ja kantsli täpne autorlus polegi selge – võimalik, et Thiele ja Ackermann valmistasid nad kahepeale, nii on arvatud. Paraku langesid need šedöövrid koos kogu kirikuga sõjasuvel, 10. augustil 1941 tuleroaks ning praegune Lüganuse kiriku altar, kantsel ja ka orel on pärit Rakverest.
• Lüganuse kiriku ning kirikumõisa vahele jääb köstrimaja, mille täpne ehitusaeg ei ole erinevalt pastoraadist teada, kuid kirikukroonikast võime lugeda 1690. aasta visitatsiooniprotokolli, mis ütleb, et kirikla ja köstrimaja on heas korras. Hilisemast ei ole teada, et köstrimaja oleks hävinud, olgu sõjas või mõne tuleõnnetuse läbi, seega on põhjust arvata, et praegune köstrimaja – või vähemasti vanim ehitusjärk sellest – on pärit Rootsi ajast, XVII sajandi lõpust. Kui nõnda, siis on tegu Lüganuse kõige vanema hoonega peale kirikut. Seega oli Lüganuse kogudusel XVII sajandi lõpuks kõik vajalik olemas ja armetu hoonestuse ega korrakohase sisseseade taha kirikuelu enam ei jäänud.
• XVII sajandit meenutavad meile talupoegade paekivist rõngasristid Lüganuse kirikuaias. Peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti kirikuaedades, seostuvadki need ristid Rootsi aja ning sealsete mõjudega; iseäranis rohkesti on püstitatud rõngasriste rannarootslaste haudadele (näiteks Vormsis, kus neid on säilinud üle 300). Seesugused kiviristid on muuhulgas ühed vanimad tunnistused XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi eestlaste nimevaramust. Kui Jaan Jung (1835-1900), esimesi eestlastest harrastusarheolooge, 1896. aasta suvel Lüganuse kirikuaeda külastas, suutis ta tuvastada viis risti ja enamikul nendest ka raidkirjad. Nii seisis ühel ristil „Reino Mart Erralt“, teisel „Kurewere Hindrik mit sein Weib und…Ao 1674“, kolmandal „Ao 1600. Seice Sibble Jacke, Jaco boic Irce boic Maddis“, neljandal „Kestla Tõnno und seine Erben 1688“, viiendal oli kiri loetamatu. Kõik need ristid ajavahemikust 1600-1688 tähistavad seega ümberkaudsete talupoegade ja nende perede haudu. Tegu pidi olema esiteks ustavate kristlastega, teiseks jõukate taluperemeestega, kes suutsid maksta kiviraidurile küllalt mahuka töö eest.
• Martin Closius oli Lüganusel ametis tolle heitliku aja kohta väga kaua, tervelt 37 aastat (1661-1698) ning selle aja sisse mahub ka kooli asutamine Lüganusel 1694. aastal. Just pastor oli see, kes pidi koolmeistri leidma, talle vajalikud töötingimused muretsema ja töötasus kokku leppima. Muidugi oli kogu järelevalve kooli tegevuse ja õpetuse sisu üle, sealhulgas sagedased kontrollkäigud, kiriku vastutusala. Kui Rootsi kirikuseadus 1692. aastal Eestimaale laienes, pani see pastoritele muuhulgas kohustuse hakata pidama arvet kõikide sündinute-ristitute, leeritatute, laulatatute ja maetute kohta. Siin-seal kogudustes oli vastavaid nimekirju koostatud juba varemgi, aga nüüd sai kirikuraamatute pidamine kohustuslikuks.

• Põhjasõda, mis kogu Virumaad, sealhulgas Lüganuse-kanti metsikult laastas, jättis siinse kiriku hämmastaval kombel puutumata. Kui venelaste rüüsteretk 1703. aasta sügisel oli möödas, leidis kohalik rahvas kirikuuksele löödud venekeelse sidi: “Selle maja, mis on pühendatud Kristusele, jätab iga kristlane õiglaselt terveks.” Ent ehitustöid jätkus ka alanud sajandiks – 1727. aastal sai torn uue kiivri ning 1738. aastast pärineb teade käärkambri valmimise kohta.
• XVIII sajand toob meieni esimesi nimelisi teateid Lüganuse köstritest. Üle 40 aasta (1725-1767) pidas seda ametit Hans Rahn (1690-1771), seejärel aastail 1768-1772 Johann Johannson ning 1773-1805 Johann Markusson.
• Rootsi-aegne pastoraadihoone oli ajapikku viletsaks jäänud ning 1768. aasta sügisel otsustas Lüganuse kihelkonnakonvent – kohalikest mõisnikest koosnev kiriku juhtorgan – ehitada uue. Töö läks lahti ja kaks aastat hiljem, sügisel 1770 oligi uus, tänaseni säilinud, kasutuses ja viimastel aastatel värske hingamise saanud kirikumõisa peahoone valmis. Muljetavaldavate mõõtmetega barokne kivihoone kõrge poolkelpkatuse ja silindervõlvidega keldriga hoone keskosas ei jäänud millegagi alla ümbruskonna mõisahäärberitele. Mõisasüdant meenutas ja meenutab ka ülejäänud hoonestus sellel Roodu jõe äärsel väikesel kõrgendikul. Ida-lääne suunalisele, esifassaadiga põhjas asetseva peahoonele ehitati 1773. aastal lisaks kivist vankrikuur ja hobusetall, järgmisel sajandil (aastal 1864) lisandus puidust leerimaja (viimane põles maha 1995. aastal); koos moodustasid nad ümber õue tervikliku ansambli. Keset õue asus ajastuomaselt ringtee, mis tegi tõllaga liiklemise hõlpsamaks. 1838. aastal lisati pastoraadihoone idatiivale puidust pikendus abiõpetaja korteri tarvis.
• XVIII sajandi jooksu hakati surnuid matma seniste väikeste külakalmistute asemel – viimaseid oli kasutatud sajandite vältel alates muinasaja lõpust – põhiliselt Lüganuse kirikukalmistule. aastal Eestimaal jõustunud 1686. aasta Rootsi kirikuseadus keelas karmilt külakalmistutele matmise; kõik surnud tuli sängitada kirikuaeda. Siiski leidub XVIII sajandi kirikuvisitatsioonidest Lüganusel ikka aeg-ajalt kaebusi, et rahvas jätkab vanadesse kalmetesse matmist. Näiteks 1745. aasta visitatsioon nimetab nimepidi Jabara, Purtse-Uueküla ja Lohkuse kalmistut, kuid lisab ka, et seesugune taunimisväärt komme on põhjustatud kõrgetest kirikumaksudest; nimelt tuli talupojal hauaplatsi eest kirikuaias tasuda. Alles 30 aastat hiljem, 1775. aastal tõdetakse, et kalmetesse enam ei maeta.
• Niisiis koondus matmine XVIII sajandi teisel poolel põhiliselt kirikuaeda, täpsemini selle lõunapoolsesse külge, kiriku ja värava vahele. Härrasrahvas maeti jätkuvalt kirikusse, kuhu ühe 1766. aasta teate kohaselt eraldati ruumi ka teiste vabade inimeste, ametnike ja käsitööliste tarvis; surnukeha sängitamine maksis 2 rubla. Kuid kõik muutus 19. mail 1772, kui avaldati keisrinna Katariina II ukaas, mis keelas kirikuhoonesse matmise. Põhjuseks oli tollal nii Baltimaades kui Venemaa sisekubermangudes levinud katk, aga matmispaikadena kasutatavate kirikute sanitaarset olukorda võime selletagi ette kujutada. Tuli hakata rajama eraldi kalmistuid, võimalust mööda küladest, linnadest ja alevitest eemale; näiteks tohtisid lähimad hauaplatsid asuda hoonetest vähemalt 100 sülla (213 meetri) kaugusel. Eestimaa kuberneri korraldus septembrist 1773 lähtus keisrinna ukaasist ning nõudis Lüganuse kiriku puhul edaspidi matmist kiriku taha, seega põhjapoolsesse külge, kuna „asend on soodus ja küla jõe taga on kaitstud.“ Veel samal aastal otsustaski Lüganuse kihelkonnakonvent, et kiriku ette matmine tuleb lõpetada ning kirikutaguse kalmistu alad platsideks jagada. See käis lihtrahva kohta, mõisnikke ja pastoreid maeti hiljemgi kiriku lõunapoolsesse külge.
• aastal lahutati idapoolne Virumaa kiriklikult ülejäänust ning moodustati Narva-Alutaguse praostkond, mis püsis 1951. aastani. Lüganuse kihelkond liideti vastse praostkonnaga. 1. jaanuaril 1951 taasühines Alutaguse Viru praostkonnaga.
• Aastail 1781-1787 teenis Lüganuse kogudust pastorina Tallinnast pärit ja Saksamaal Jenas õppinud Georg Salomon. Tema isik pakub huvi eeskätt seoses omajagu mõistatuslike varemetega Lüganuse kirikaia põhjapoolses otsas, Purtse ja Roodu jõe vahelisel neemikul, nimelt kunagiste matmiskabelitega. Lüganuse kirikukroonikas on kirjas, et ta „pastor Salomon suri 22. novembril 1787 ja maeti uude hauakambrisse“. Järelikult pidid kabelid selleks ajaks, 1780. aastate teiseks pooleks valmis olema, kuid veel uued. 2008. aasta sügisel tegi kabeli juures konserveerimistöid Eesti kirikute restaureerimisele pühendunud ettevõte Zoroaster, mis uuris muuhulgas rajatise ehituslugu. On alust arvata, et neemikul paiknes Liivi sõja aegne kivist kaitseehitis, millele hiljem, miks mitte juba XVII sajandil püstitati matmiskabel. 1780. aastail ehitati sinnasamasse vanadele müüridele kaks uut kabelit, mida sadakond aastat hiljem, 1885, põhjalikult restaureeriti. 1903. aastal kaeti läänepoolne kabel uue katusega. On andmeid, et ühte kabelisse maeti ümbruskonna sakslased, teise jõukamad eestlased – sellest ka kabeli kaksikjaotus. Veel 1930. aastate fotodel näivad kabelihooned kaunis heas seisukorras olevat.
• Pärast Georg Salomoni surma asus Lüganuse kogudust teenima nii Eesti- kui Liivimaa kiriku-, kultuuri- ja hariduselus enam kui 40 aasta jooksul keskset rolli mänginud Otto Wilhelm Masing (1763-1832). Peipsi-äärses Lohusuu kalurikülas Torma kihelkonnas sündinud Masingu isa, sünninimega Kristian Masick (hiljem Christian Masing) tegutses sealse abikiriku köstrina. Et tulevase suurmehe eestlasest isa kandis juba tollal perekonnanime, oli haruldane, kuid köstrikarjäär eeldas nii haritust kui isiklikku vabadust, ja perekonna- ehk priinimi oligi vaba mehe tunnus. Christian Masing oli abielus endast vanema, saksastunud rootsi aadlisoost Anna Ludovica von Hildebrandtiga, niisiis voolas Otto Wilhelmi soontes võrdselt eesti ja rootsi verd. Lüganuse kogudusest, kus Narva linnakoolis, seejärel Saksamaal Torgau gümnaasiumis ja aastail 1783-1786 kuulsas Halle ülikoolis usuteadust, muusikat ja kunsti õppinud noor eesti juurtega teoloogiamagister 1788. aastal ordineeriti, saigi suurmehe esimene töökoht.
• Masingu seitse aastat (1788-1795) Lüganuse koguduses kajastuvad hästi tema aastaaruannetes, kus noor pastor algusest peale kurdab kohaliku rahva madala moraali, ennekõike varastamise ja joomarluse üle. Varguste peapõhjuseks peab Masing siiski esmajoones vaesust, öeldes, et “varastatakse niivõrd, kui see on vajalik elus püsimiseks ja oma keha katmiseks ning pealegi varastab talupoeg harva talupojalt, küll aga mõisnikult, kes oma vara talumehe vaeva ja usinuse läbi saanud”. Joomises on tema hinnangul süüdi viina ülemäära kerge kättesaadavus ning “huvitavate mängude ja muu mõistliku ajaviite puudumine, mille tõttu joomine nähtavasti paratamatu on talupojal, kes oma raskest tööst puhkust otsib”. Pühapäevaste jumalateenistuste ajal on kõrtsid rahvast täis, päev veedetakse joomise, tantsimise ja kaklemisega. Rahva ohjeldamatus algab juba laupäeval ja kestab pühapäeva hilisööni või koguni esmaspäevani välja.
• Hooliva hingekarjasena asutas Masing 1793. aastal leskedekassa, millesse olid oodatud kohaliku aadelkonna annetused lesknaiste, orbude ja üksikute vaeste ülalpidamiseks. Masingu eriliseks südameasjaks sai aga rahva harimine, ja seda mitte üksnes kantslist. Nii noorte kui vanade lugemisoskust, aga ka katekismuse tundmist kontrollis ta ise külast külla liikudes, premeerides seejuures lugemises soravaid lapsi väikeste kingitustega. Ta püüdis asutada Lüganusel koolmeistrite seminari, milleks Maidla mõisnik Georg Ludwig von Wrangell saatis talle käealusteks kaks ärksat noormeest. Paraku jäi see suurejooneline ettevõtmine 100 aastat pärast Forseliust nii siin kui hiljem Viru-Nigulas katki. Mis aga täiel määral õnnestus, oli lastele mõeldud aabitsa valmiskirjutamine 1794. aastal. „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad luggema õppida“ ilmus Tartus Johann Michael Gerhard Grenziuse trükikojas 1795. aasta suvel, mil Masing ise juba Lüganuselt Viru-Nigulasse lahkunud oli.
• Ent Masingu Lüganuse-aastad jäävad igaveseks eesti kirjakeele ajalukku ühe sootuks märgilisema seigaga. märtsil 1789, oma esimesel pastorikevadel on Masing teinud sünnimeetrikasse sissekande, et selsamal päeval ristiti kirikus 7. märtsil Lüganuse külas sündinud poisslaps Hans – Tooma Jüri Jaani ja ta naise Mari laps. Ning et üheks ta ristiisaks oli TÕNU Tooma Jaak Lüganuselt. Tõnu nimi on esmakordselt meie keele ajaloos kirjutatud täiesti tänapäevase lainelise katusega, mitte enam ö-täppidega. Mõned päevad hiljem, 16. märtsil on Purtses surnud ja surmameetrikasse kantud Tõnu Reinu Juhani poeg Mart. Taas on Tõnu kirjas korrektse õ-tähega. Uus täht oli sündinud, siinsamas Lüganuse kirikumõisas pastorihärra kabinetis, kuid sellele eluõiguse kättevõitmine võttis veel palju aastaid. Järgnevatel aastatel, nii Lüganusel kui Viru-Nigulas leiame Masingu õ-tähe harjutusi vaheldumisi tavapärase ö-ga paljudel kirikuraamatute lehekülgedel, näib, et sageli lihtsalt uue märgi kõhklemisi katsetustena nii o-tähe kohal kui eraldi kritseldustena; mõnikord on õ-katuse „lainetus“ seejuures tagurpidine. Alles XIX sajandi algupoolel hakati õ-tähte kasutama ka trükikirjas (praegusel kujul esmakordselt 1819) ja aegamööda juurdus see meie kirjavaras. Masing ise põhjendas oma leiutist vahetegemise vajadusega: “Kört keeb paddas, kõrt künnan süggise, tüe juures on waewa, tõe tundmine annab tarkust, öe pimmedust kardan, õe surma pärrast nuttan”.
• aasta suvel kutsuti Otto Wilhelm Masing tööle naaberkihelkonda, Viru-Nigulasse kogudusse, kuhu ta jäi 20 aastaks (1795-1815). Kiriku- ja kirjamehe mälestuse jäädvustamiseks pühitseti 2007. aasta 11. märtsil – õ-tähe sündimise päeval – Lüganuse kirikus tema mälestustahvel.
• Lüganuse kihelkonna rahvaarv, teisisõnu koguduse liikmete arv, oli XVIII sajandi jooksul jõudsasti kasvanud. Rootsi aja lõpul, vahetult enne 1690. aastate suurt näljahäda ja Põhjasõda, elas Lüganuse kihelkonnas 1528 inimest. 1712. aastaks, pärast suure sõja lõppu ja laastavat katku, oli ellu jäänud vaid veerand nendest, 382 hingelist. Kuid rahuaja saabudes ja mõisate-talude kosudes hakkas rahvaarv üllatavalt kiiresti kasvama ning 1726. aastaks oli see tõusnud juba 1354-ni, 1744. aastaks 2188-ni. 1782. aastal elas Lüganuse kihelkonnas 3167 inimest ning Masingu ametiaja lõpul, 1795. aastal juba 4443. Näeme, et rahvaarv kihelkonnas oli 80 aasta jooksul kasvanud üle 10 korra. Lüganuse kihelkond vastas XIX sajandi alguse keskmisele Eesti kihelkonnale – toona oli kihelkonna rahvaarvuks keskeltläbi 4500-5000 (suurim oli 10 0000 elanikuga Viljandi, väikseim vaid 500 inimesega Saaremaa Jaani kihelkond).

• XIX sajand Lüganuse kirikuelus on kauaaegsete pastorite sajand – isa ja poeg Carl Friedemann Vogt (ametis 1795-1844) ning Carl Heinrich Friedemann Vogt (1844-1882) olid kahepeale ametis ligi 90 aastat, nende ametijärglane (aastail 1882-1918) Carl Ferdinand Sigismund Walther teenis 36 aastat. Nende enam kui 120 aasta sisse mahtusid murrangulised muutused paikkonna elus – talurahva isiklik ja majanduslik vabanemine, valdade teke, vallakoolide võrgustiku väljakujunemine ja üldine hariduslik tõus kihelkonnas, samuti kultuurielu ja kavakindla seltsitegevuse algus.
• Lüganuse kihelkonna muusikaelus oli oma roll mängida koguduse musikaalsetel köstritel. aastal sündis tänaseni tegutsev Lüganuse segakoor – üks Eesti vanimatest laulukooridest. Rühm lauluhuvilisi mehi-naisi sai kokku ka Lüganuse kirikus, kus nendega hakkas tööle noor, vaevalt 18-aastane abiköster Wilhelm Hacker (1837-1923). Muusikaandega noormehe tööks jäigi koorijuhtimine ja orelimäng, ülejäänuga tegeles nii-öelda pärisköster – Lüganuse kogudust selles rollis pool sajandit (1829-1880) teeninud Jakob Wilhelm Lall (1805-1880). Lüganuse koori esimene suur väljakutse jõudis kätte kümnendal tegutsemisaastal, mil Jõhvis leidis aset suur praostkondlik laulupäev. Seda  2. juulil 1865 Jõhvi Mihkli kirikus toimunud paikkondlikku laulupidu on peetud ka sündmuseks, mis igati kordaläinuna innustas võtma ette midagi märka suuremat neli aastat hiljem, 1869. aasta suvel Tartus. Jõhvi laulupäevale tuli kokku 119 lauljat Jõhvi, Lüganuse ja Viru-Nigula kihelkonnast. Lüganuse koori juhatas peo peakontserdil pastor Carl Heinrich Friedemann Vogt, kellele muusika ei olnud võõras.
• aastal asus köstriametisse Alexander Leufeldt (1856-1918) – senine Pikaristil tegutsenud Viru-Nigula kihelkonnakooli õpetaja. Leufeldt jäi Lüganuse köstriametisse pikkadeks aastateks (1883-1918) ning pani kohe saabudes, oktoobris 1883, aluse Lüganuse pasunakoorile. Koguti raha ja osteti esimesed seitse pilli, algul mängiti vaid kiriku- ja leeripühadel, hiljem lisandusid ilmalikud kontserdid Püssi vallamajas, samuti siin-seal koolimajades.
• XIX sajandi kirikuelu Lüganusel hõlmas kõige muu kõrval kirikuhoone pidevat remonti, täiustamist ja värskendamist, mida kirikukroonika pisiasjadeni jäädvustanud on. Näiteks pandi 1872. aastal kirikule uus pilpakatus, aasta hiljem uued pingid ja põrandakate, 1886. aastal värviti üle kantsel ja altar, 1892. aastal sai uue põranda ja akna käärkamber. Tähelepanu äratab huvitav detail: aastal 1891 saadeti Saksamaalt Düsseldorfist kirikule kingituseks uus altarimaal, sealse kunstniku Heinrich Nüttgensi „Õnnistav Kristus“, mille valmimist oli juhendanud Düsseldorfi kunstiakadeemia baltisakslasest professor Eduard von Gebhardt – Lüganuse pastori Ferdinand Waltheri onu. Järgmisel aastal seati see maal altarile üles, vana, 1672. aasta töö riputati aga kooriruumi lõunapoolsele seinale.
• Vana kalmistu kirikumäel oli lootusetult kitsaks jäänud ning 1847. aastal kinkis Püssi krahv Ernst von Stackelberg kogudusele Kopli külas 2400 ruutsülla (et üks ruutsüld võrdub 4,5 ruutmeetriga, siis umbes hektari) suuruse krundi koos kiviaiaga uue matmispaiga jaoks. Sinnasamasse kõrvale ehitati palvemaja. 17. mail 1848 õnnistas pastor Carl Friedemann Vogt noorem uue kalmistu ja mulda sängitati esimene surnu. Õigupoolest oleks täpsem öelda, et sängitati vette. Nimelt osutus asupaik kalmistu jaoks äärmiselt ebasobivaks – kaevatud hauad valgusid otsekohe pinnasevett täis, tihti tuli puusärgile matuse ajal lauad alla panna.
• Kopli vanaks surnuaiaks nimetatud kalmistut kasutati mitukümmend aastat, enne kui kirikukonvent otsustas 1884. aastal rajada veel ühe kalmistu, nüüd juba märksa hoolikamalt valitud asukohta. See koht leiti aasta hiljem kirikust paari kilomeetri kaugusel Purtse jõe kõrgel idapoolsel kaldal, sealse Sajori talu maadel. Loa saamine uue rahupaiga kasutuselevõtuks Eestimaa konsistooriumi ning kuberneri käest venis mitmesuguste bürokraatlike takistuste tõttu, kuid 1887. aasta kevadtalveks olid asjad sealmaal, et märtsil 1887 õnnistas pastor Ferdinand Walther uue, nüüd juba kolmanda kalmistu ja maeti esimesed surnud. Samal sügisel, kui matmispaik oli juba pool aastat käigus olnud, saabus kohale riigivõimude erikomisjon, kes peale mõõtmisi-kaevamisi teatas, et kalmistu on jõele 3 sülda (umbes 6 meetrit) lähemal kui lubatud. Luba kalmistu avamiseks seega ei antud, kuid matmist otsesõnu ära ka ei keelatud. Alles 6. juulil 1914, loetud nädalad enne suure sõja puhkemist, olid kõik takistused ületatud ja pastor Wather viis läbi uue õnnistamistalituse. Samal suvel valmistati uued kalmistuväravad, surnukuur oli ehitatud juba 1890. aastal.
• Kihelkonna rahvaarv jätkas sajandi vältel kasvamist – 1881. aastal oli see 7218, 1900. aastal 8238. Omariikluse aastateks tõusis Lüganuse koguduse liikmeskond üle 10 000 piiri.

• aastal kogus Lüganuse pastor Ferdinand Walther, kellest kaks aastat hiljem sai Narva-Alutaguse praost, kokku alates Martin Closiusest peetud kirikukroonika andmed ning koostas nende põhjal tervikliku ülevaate nime all “Kirchenchronik der St. Johannis-Kirche zu Luggenhusen in Allentack”. See 1978. aastal tuntud kodu-uurija August Martini poolt eesti keelde tõlgitud käsikirjaline teos, mida me nüüd tunneme Lüganuse kirikukroonikana, on siinse paikkonna ajaloo hindamatu allikas.
• Kirikuelule iseseisvusaastate Lüganusel andsid tooni ette suured muutused siinse luterliku kiriku korralduses ja aluspõhimõtetes aastail 1917-1919. Eesti I kirikukongress Tartus suvel 1917 pani aluse Eesti Evangeelsele Luteriusu Kirikule kui vabale eesti rahvakirikule, tõmmates sellega joone alla sajandeid sakslusega seotud olnud, saksa vaimulike juhitud härraskirikule. Kirikuelu korraldamine kohapeal läks koguduste ja nende valitud organite pädevusse.
• juulil 1919 tuli kokku Lüganuse koguduse täiskogu, et valida 20-liikmeline kirikunõukogu senise mõisnikest koosneva kirikukonvendi asemel. Nõukogust sai Lüganuse koguduse otsustusorgan. Igapäevaseks kirikuelu korraldamiseks valiti ka mõneliikmeline eestseisus. 1. jaanuaril 1920 valis Lüganuse koguduse täiskogu uueks pastoriks senise kohusetäitja Bruno Hörschelmanni (1889-1946) – eestistunud sakslase Hörschelmannide suurest pastoridünastiast, kelle esiisad olid pärit Saksamaalt Erfurdist, kuid asunud Tallinna juba XVIII sajandil. Bruno Hörschelmannist (ametis 1919-1939) sai esimene kogudusevaimulik, kelle rahvas ise ametisse valis. Kirikumõisa maad ja hooned, mis varem olid kuulunud ametivaldusena pastoritele, läksid nüüd koguduse omandusse. Koguduse nõukogu hakkas otsustama ehitus-, remondi ja muid majandusküsimusi. Bruno Hörschelmanni õlule jäi puhtalt vaimulik töö.
• Selles töös aitas pastorit kõik need 20 aastat, mis Hörschelmann Lüganusel ametis oli, August Muda (1883-1949) – Lüganusel sündinud ning aastail 1906-1919 Purtse koolmeistrina töötanud mees, kes valiti koguduse poolt 22. juunil 1919 Lüganuse köstriks. Skulptor Voldemar Melliku õemehena oli August Muda üks 1924. aastal avatud Lüganuse Vabadussõja mälestussamba rajamise eestvedajatest, tegev kõikides kohalikes seltsides, ning asutas 1925. aastal väikese Lüganuse kirikukoori, mida ise juhatas. Köstrina oli tema vastutada leeriõpetus ning alates 1923. aastast ka usuõpetus koolides. Muda jäi Lüganuse viimaseks köstriks veerand sajandiks (1919-1944) – kuni selle ametikoha kaotamiseni.
• juulil 1926 jõustus Eesti Vabariigi perekonnaseadus, mis tunnistas kehtivateks vaid valdade perekonnaseisuametnike juures registreeritud perekonnatoimingud: sünni, abielu ja surma. Teisisõnu, Eesti luteri kirik kaotas sajandeid kehtinud ainuõiguse nende toimingute läbiviimiseks. Muidugi ei kadunud selle seaduse jõustumisega laste ristimine, leeriskäimine, kiriklik laulatus ega matus tavadena, samuti pidasid koguduste kantseleid oma ristitud liikmete elukäigu üle endiselt arvet, kuid vallad said lisakohustuse. Nüüdsest pidi igas vallavalitsuses olema palgal perekonnaseisuametnik, kelleks üldjuhul määrati abivallavanem või vallasekretär; seadus nägi ette ka, et tal peab olema vallamajas eraldi vastuvõturuum. Lüganuse puhul tuleb ka märkida, et vallavalitsuse nõusolekul võttis õpetaja Bruno Hörschelmann enda kanda perekonnaseisuametniku kohustused, seega viis inimeste tee laste sünni või vanemate surma korral endistviisi koguduse kantseleisse.
• Nii pastoraadis, köstrimajas kui kirikus endas jätkus remonditöid alaliselt. 1929. aasta suvel tehti kirikuhoones kapitaalremont, mille kohta õpetaja Hörschelmann kirjutab: “Selle aasta tähtsaim sündmus kiriku elus oli kiriku remont. Juba 1926. aastast peale hakati raha korjama remondi jaoks. Ja villu uutele kirikutekkidele.  Suure armastusega toodi villu kingituseks, isegi vaesemad koguduseliikmed ei tahtnud puududa. Raha on saadud laululehtedest, ametitalitustest, korjandustest, üksikutest annetustest ja vabatahtlikest ohvriannetest liikmemaksu maksmisel.  Remont tehti välis- ja seestpoolt.  Kiriku valgendamise ja värvimise tööd oli enese peale võtnud ja lõpule viinud härra Hendrik Ruus Viljandist. Jumalateenistused peeti sel ajal palvemajas, surnud maeti kirikuukse ees.  Väljastpoolt valgendati torn ja kirik, sees värviti pingid, orel, orelikoor, altar, kantsel ja üldse kõik puuosad õlivärviga.  Kirik oli siiani seest valge, nüüd värviti kollaseks.  Vana altaripilt, püha õhtusöömaaeg, mis senini altariruumi põhjapoolset seina ehtis, paigutati suurde kirikusse, orelikoori vastu.  Altarile ja kantslile muretseti uued kirikutekid liturgilistes värvides: mustad, violetid ja rohelised.  Kantsli pulditekid õmmeldi Tartus, teised kohapeal. Lüganuse küla ja lähema ümbruskonna naistegelased olid köstriproua Anna Muda  juhatusel selle töö tasuta endi peale võtnud.“  Kui tööd lõppenud, toimus 1. septembril 1929 kiriku taaspühitsemine.
• aasta oktoobris lahkus pastor Hörschelmann koos perega läheneva katastroofi eest Saksamaale. Ajutiselt tuli nüüd pastorikohuseid täita köster August Mudal, kuni 21. jaanuaril 1940 valis koguduse täiskogu ainsa kandidaadina uueks Lüganuse õpetajaks Martin Otsa (1895-1975). Viljandimaalt Suure-Jaani kihelkonnast Lahmuse vallast pärit, Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppinud ning mõnda aega Vändras, Häädemeestel, Räpinas ja Tartu Pauluse koguduses abiõpetajana töötanud Martin Ots oli ühtlasi esimene puhastverd eestlasest Lüganuse koguduse vaimulik. Lüganusele jäi Martin Ots kuni 1944. aasta sõjasügiseni, määrati peagi Narva-Alutaguse abipraostiks ning 1943. aastal praostiks.
• veebruaril 1941, kui punavõim juba oma palet oli näidanud, tegi õpetaja Martin Ots koguduse juhatusele järgneva kirjaliku ettekande: “25. veebruaril k. a. umbes kell 11 enne lõunat tuli koguduse köster August Muda kantseleisse ja teatas, et kirikus on öösel toime pandud rüüstamine. Läksime ühes köster Mudaga kohale. Selgus, et rüüstamine on alanud juba köstri aia lõhkumisega ja kiriku raudväravate mahapaiskamisega.  Väljastpoolt on sisse loobitud kiriku aknad ja rüüstajad on jälgede järele sisse tunginud käärkambri uksest, olles selle haagist lahti põrutanud.  Käärkambris on ümber paisatud väike altarilaud, purustatud küünlajalad ja krutsifiksid.  Kirikus on peaaegu täiesti hävitatud 17. sajandist päritolev barokkstiilis altar, purustatud altarivõre, puruks taotud altari-lühtrid, noaga puruks lõigatud ja maha rebitud altaripilt; samast ajast pärit ja samas stiilis kantsel on tublisti kannatada saanud ja rüvetatud.  Trapetsilt altari ja kiriku vahel on loobitud maha kujud.  Kantsli ja altari katted on loobitud kirikusse laiali, osalt lõhki rebitud ja osalt noaga lõigatud.  Orelipult ühes klaviatuuriga on koori pealt heidetud alla kirikusse, viled enamuses kokku pekstud ja laiali loobitud.  Hävitatud on elektervalgustuse sisseseade ja kroonlühtrid puruks murtud.  Üldiselt jätab hävitus masendava mulje, sest kogu kirik on täis loobitud purustatud esemeid.” Kuuldus terroriaktist levis, kohalik rahvas tuli rüüstatud pühakoja juurde otsekui palverännakule. Koguduseliikmed asusid otsekohe vandalismiakti jälgi koristama ja taastama seda, mida võimalik. Altari ja kantsli puitosad liimiti taas kokku, parandati tinaraamides aknad ja kroonlühtrid, samuti elektrivarustus. Vendade Kriisade poolt asuti oreli taastamisele. 6. aprillil 1941 võidi kirik uuesti pühitseda. Paraku mitte kauaks.
• Augustiks 1941 oli suvesõda jõudnud Lüganusele. Taganevad Punaarmee üksused püüdsid pealetungivaid sakslasi Lüganusel peatada, taandusid jõe teisele kaldale ja süütasid kiriku juures puidust silla. 10. augusti hommikul alanud tulevahetus käis nüüd üle jõe. Ilm oli päikseline ja tuuline, tuul kandis põlevalt sillalt sädemed kõrval asuvatesse köstri hoonetesse, seejärel süttis ka kirik. Need külaelanikud, kes olid läinud tulevahetuse eest varjule köstrimajja ja kirikumõisa keldrisse, püüdsid hooneid tule eest kaitsta, kuid kui punaväelased ähvardasid ka rahvast tulistada, tuli varjendeisse tagasi tõmbuda. Peagi süttisid köstri majapidamishooned ning kell 13.30 päeval tõusid leegid kiriku vanast laastukatusest, kust tuli kandus edasi puust laele. Kõik, mis tuld võttis, muutus tuhaks. Hävisid Rootsi-aegsed kunstiajaloolise väärtusega kantsel ja altar, kirikust jäid järele vaid paekivimüürid. Maha põlesid ka köstri kõrvalhooned. Nüüd hakkas Lüganuse rahvas jumalateenistusi pidama kirikumõisas asuvas leerimajas, suvel ilusa ilmaga kirikuaias puude all. Leerijumalateenistusi, kus oli tavapärasest rohkem rahvast, peeti kiriku varemetes, müüride vahel lageda taeva all. Nii möödusid aastad.
• Kevadel 1945 asus Lüganuse kogudust teenima Purtsest pärit August Eero (1884-1960) – esimene Lüganuse juurtega koguduseõpetaja läbi aegade. Mitte enam noor mees, kes varem oli töötanud kooliõpetajana Tartus, võttis enda kanda ka Kiviõli Peetri ning Viru-Nigula koguduse. Õpetaja August Eero lahkus Lüganuselt 1949. aastal ning õnnistati samal suvel Harju-Jaani koguduse pastoriks, kuhu ta jäi surmani. Harju-Jaani kirik, mainitagu, kannab nagu Lüganusegi Ristija Johannese nime. 10. juunil 1949 asus nii Lüganuse kui Kiviõli koguduses hooldajaõpetajana tööle Johannes Selliov (1909-1991) – mees, kelle eestvõttel tõusis Lüganuse pühakoda varemetest. Illuka valla Kurtna küla paljulapselisest taluperest pärit Johannes Selliov oli lõpetanud nii Rakvere kui Tartu õpetajate seminari ning töötanud kooliõpetajana Tartumaal Kongutas, Tartu linnas, Valgas, Jõhvis, Mustvees ja Rakveres. Ent kutsumus viis ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetamisele 1934. aastal järgnes teenistus Halliste, seejärel Mustvee ja Lohusuu koguduses. Aastail 1944-1949 täitis Johannes Selliov hooldajaõpetaja kohuseid Haljala ning Rakvere Pauluse koguduses.
• Septembris 1949 algasid kaheksa aastat varemeis seisnud Lüganuse kiriku taastamistööd. Kõik need aastad oli Lüganuse rahval tulnud jumalasõna kuulata, laulatusi, leeritamisi ja lahkunute ärasaatmisi korraldada kas vabas õhus kirikuaias, varemete vahel või ka kiriklas. Lisaks kohalikele külameestele käisid ehitustöödel abiks elektrijaama ehitusbrigaadi mehed eesotsas brigaadijuhataja Valter Trelliga, kellel seetõttu tõsiseid pahandusi tuli. Töid alustati septembrikuus, muidugi mõista pärast tööpäeva lõppu jõujaamas, seega pimedal ajal ning elektrijaamast kaasa võetud prožektorite valgel. Töötunnid kestsid õhtuti kella kuuest kümneni ja detsembrikuuks 1949 oli kiriku pikihoonel katus peal. Jõulujumalateenistus saadi üle aastate pidada juba katuse all lumevarjus. 1950. aastal jätkusid ehitustööd akende, põranda, lae, orelirõdu ja muu sisustuse, samuti torni kallal. Sisse seati elektrivalgustus. Tornikiivrit selle sihvakuses endisel kujul siiski ei taastatud, järgmised 35 aastat mäletab Lüganuse rahvas hoopis madalamat, pigem katust meenutavat kiivrit.
• Kuna 1951. aastal likvideeriti ning liideti Rakvere Kolmainu kogudusega linna Pauluse kogudus, kus Selliov varem teeninud oli, saadi sealt tänuväärselt altar, kantsel ja vendade Kriisade valmistatud orel, ning toodi need taastatavasse Lüganuse kirikusse. Ligemale tonni raskune kirikukell veeti kohale Narva-Jõesuu kirikust, kuhu see oli omakorda toodud XIX sajandi lõpul Venemaalt Lavrovi valukoja tööna. Istepingid saadi Tallinna Kopli koguduselt, mis samuti likvideerimisele läks. 24. jaanuaril 1951 – Lüganuse kiriku kaitsepühaku Ristija Johannese päeval – pühitses peapiiskop Jaan Kiivit seenior valminud kirikuhoone jälle jumalakojaks.
• Pärast kiriku taastamist ja pühitsemist 1951. aastal võeti ette uue kogudusemaja ehitus, kuivõrd ajalooline pastoraat ei olnud enam Lüganuse koguduse omanduses. Selles majutati edaspidi töölisperekondi, hoone oli jagatud kaheksaks korteriks. 1955. aasta suveks oli mäerinnakule endisesse köstri rohtaeda ehitatud kahe korstna ja tsinkplekist katusega palkhoone õpetaja korteri ja koguduse kantselei jaoks põhijoontes valmis. Johannes Selliov siirdus pärast kümneaastast (1949-1959) teenistust Tartusse Pasuluse koguduse õpetajaks, kus ta asus rakendama oma väärtuslikku Lüganuse-kogemust sõjas purustatud Tartu Pauluse kiriku ülesehitamisel. aasta juulis õnnistati pühakoda sisse.
• Aastail 1973-1985 teenis Lüganuse kogudust tulevane piiskop Einar Soone, kes ametisse asudes oli 26-aastasena Eesti noorim luteri vaimulik. Kogudusemaja, kuhu pastoriperel tuli end sisse seada, oli õigupoolest poolik, teine korrus pere eluruumide tarvis vajas alles välja ehitamist, ning see võetigi nüüd ette.
• Lüganuse kirikuelus ei valitsenud tollal parimad ajad. Kogudusel oli neil aastail annetajaliikmeid 700-800 ringis, jõulujumalateenistustel osales 500-600 inimest. Kiriklikke laulatusi tuli aastas ette kaks-kolm, matuseid 40-50. Leerilaste arv piirdus enamasti nelja-viiega, vaid 1975. ja 1976. aastal oli neid vastavalt 10 ja 11. Väärib rõhutamist, et üle 100 leerilapsega leeripühad olid olnud Lüganusel läbi 1940-1950. aastate tavapärased, 1960. aastail hakkas see arv kiiresti kokku kuivama – ehkki päriselt ei kadunud leeritamine Lüganusel kunagi. Alati leidus kristliku kasvatusega peredest pärit noori, olgu või mõni üksik, kes üha enam ilmalikustuvale ajavaimule, noorte suvepäevadele ning komsomoli jõupingutustele vaatamata leidsid tee kiriku juurde.
• Lüganuse pastoritel tuli neil aegadel teenida ka 1938. aastal asutatud luterliku Kiviõli Peetri kogudust, mis oli II maailmasõja lõppedes jäänud oma vaimulikuta. Lihtne see ei olnud, sest linna luterlastel ja õigeusklikel tuli jagada ühte ja sama kirikuhoonet Piiri tänaval, mis katoliku kirikuks ehitatuna oli poolakatest katoliiklastelt 1940. aastail ära võetud ja Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule üle antud. Õigeusklike jumalateenistused toimusid pühapäeviti hommikupoolikul, luterlastel pärastlõunal kell kolm. See aga tähendas, et kiriku luterlik sisustus – altar, kantsel ja pingid – tuli jõuda igal pühapäeval enne kella kolme üles seada ja pärast taas ära koristada. Nõnda kestis see kuni Kiviõli Peetri koguduse hääbumise ja likvideerimiseni 1995. aastal, misjärel hoone jäi täienisti õigeusu kirikule.
• aasta sügiseks, kui Einar Soone Lüganuselt Tallinna Kaarli kogudust teenima kustuti, oli hulk töid kirikus seljataga. Koguduseliikmete jõul oli puhastatud kirikumüüri äärne ja võetud maha hulk puid, mille tagant kirik enam väljagi ei paistnud. Avatud oli altaritagune aken kiriku idaseinas, mis pikka aega laudadega kinni oli löödud. Korda oli tehtud ja talvekirikuks sisustatud käärkamber, mis varustati elektriradiaatoriga. Käärkambri põrand kaeti Püssi vabrikust saadud puitlaastplaadiga ning Einar Soone nimekaimust sõber, katoliku preester Einar Laigna valmistas 1985. aastal käsitsi ja kohalikust materjalist talvekiriku altari. Selleks kasutas ta endise tornikiivri sõrestiku puitu, mis leidis omale sel viisil uue elu.
• Ka kiriku tornikiiver oli selleks ajaks saamas tagasi oma algset ilmet ja kõrgust. Siin tuli appi arhitekt Raul Vaiksoo, kes oli ametis samuti II maailmasõjas põlenud ja nüüd taastatava Jõhvi Mihkli kirikuga. Kui Jõhvi kirik 1984. aastaks valmis oli saanud, võttis Raul Vaiksoo kätte ja koostas Lüganuse kiriku tornikiivri rekonstrueerimisprojekti. Ühtegi varasemat joonist tal selleks käepärast ei olnud, lähtuda tuli vanadest fotodest. Suvel 1985 lammutati vana tornikarkass ning novembrikuus lõpetati uue puitsõrestiku monteerimist. Telliti 1,8 tonni tsinkplekki, millega tornikiiver kaeti 1986. aastal, samal aasta kevadel paigutati tornitippu kukk, täpsemini küll harvaesinev lahendus, mis ühendas nii muna, kuke kui risti kõige tipus. Kukk kirikutornis on omane põhiliselt Lõuna-Eesti (Liivimaa) kirikutele, Põhja-Eestis on neid mõned üksikud. Virumaa kihelkonnakirikutest on kukega vaid Lüganuse kirik, lisaks ehib kukk Pühajõe kabeli (Jõhvi kihelkonna abikiriku) torni. Kuid tsinkplekk oli paigaldatud sedavõrd kehvasti, et hakkas peagi lipendama, tuul viis kiivrilt ühe tahvli teise järel, ning 1991. aastal kaeti kiiver uue ja korraliku, tänaseni püsiva vaskplekiga. Viimase ettevõtmisena sai uue plekk-katuse kiriku pikihoone 1992. aastal. Kõik need tööd tehti juba Einar Soone ametijärglase Üllar Kase ajal (1985-1993).
• aastate lõpu Lüganuse kogudus eesotsas noore tegusa õpetaja ning kiriku ümber koondunud koolinoortega mängis keskset rolli toonases muinsuskaitseliikumises, mille suurimaks väljakutseks sai 1945. aastal lõhutud Vabadussõja mälestussamba taastamine. 1987. aasta sügisel asutatud Lüganuse muinsuskaitse selts Üllar Kase eestvedamisel avalikustas samba taastamise kava 1988. aasta suvel ning 30. septembril 1989 pühitseti mälestusmärk taas – juba kolmandat korda XX sajandil. Kuid töid jätkus ka kiriku enda ümber. Toonased noored muinsuskaitsjad mäletavad kirikuõpetaja juhatusel ette võetud töid kirikuaias – kääpaaluste, mullaga täitunud matmiskambrite puhastamist, kirikutaguste kabelivaremete korrastamist, kõrgele kerkinud pinnase koorimist kiriku altaripoolses otsas, samuti alatasa nähtavale ilmunud luudekuhilaid.

• Uus sajand algas Lüganuse kirikule heitlikult, pastorid vahetusid tihti, aastail 2002-2005 oli kogudus ilma vaimulikuta. Järgnevail aastail sai kiriku interjöör täiendust – lisaks Otto Wilhelm Masingu mälestustahvlile aastast 2007 restaureeriti Maidla mõisniku Georg Johann von Wrangelli 1756. aastast pärinev puudust nikerdatud vapiepitaaf, mis imekombel 1941. aasta põlengus pääsenud oli. Varem kooriruumis asetsenud epitaaf paigaldati 2009. aastal pikihoone otsaseinale võidukaarest paremal.
• Jaanuaris 2018 pühitses piiskop emeeritus Einar Soone sisse kunstnik Andrei Lobanovi valmistatud Neitsi Maarja motiiviga vitraaži Lüganuse kiriku käärkambris. Samal kevadel võeti ette kiriku kooriruumi seenhaigusest puretud puitpõranda remont, õigupoolest selle asendamine algupärase paepõrandaga. Maikuu esimestel päevadel tulid põranda alt välja ligi 300-aastased hauakambrid. Hauaplaadid olid rohkest tallamisest aegade jooksul siledaks kulunud, ühelt leiti siiski kiri “ZUM GUTTE MAVDEL GEHORIC MDCCXXX”. Saame niisiis teada, et hauakamber aastast 1730 kuulus kellelgi Maidla mõisast. Kuivõrd neil Põhjasõja-järgseil aastail toimusid kirikus suuremad remonditööd – muuhulgas parandati torni ja taastati kannatada saanud tornikiiver –, siis on alust oletada, et maetu oli Maidla Wrangellide soost metseen.
• Aastaid kestnud remonditööd kirikus jõudsid lõpule sügiseks 2020. Kogu fassaad sai värske ilme, uuendati vihmaveesüsteem, restaureeriti aknaraamid ning kirik sai endale uued uksed. Juba varem oli kirikus vahetatud põrand ning uuendatud elektrisüsteem. 19. septembril 2020 taaspühitses peapiiskop Urmas Viilma rohkete külaliste osavõtul uuenenud pühakoja – lootuses uuele tõusuajale 800-aastase koguduse elus. Kõik eeldused selleks on olemas.

Ehkki Lüganuse kirikut on kirjalikes allikates esmakordselt nimetatud juba 1373. aastal, puuduvad tõsikindlad andmed koguduse preestritest XIV-XV sajandil. Alles luterlik ajajärk alates XVI sajandist toob esimesi, algul katkendlikke teateid siinsetest hingekarjastest. Järjepidevalt on Lüganuse vaimulikkonna teenimine koguduses vaadeldav viimase 400 aasta jooksul.

Joachim Gorries, 1546

Balthasar Pommeranus, enne 1550

Peter Felgenhauer, 1552-1563

Petrus Stamer, 1571-1574, 1582-1589

Jacob Hohenkirchen, 1589-1596

Elias Hilner, 1596-1598

Johannes Lotaides, kuni 1623

Michael Michaelis, 1624-1630

Andreas Besicke, 1632-1646

Wolmar Holtzhausen, 1647-1660

Martin Closius, 1661-1698

Heinrich Kohsen, 1699-1710

Andreas Chalenius, 1716-1735

Eberhard von Renteln, 1735-1770

Gabriel Kempe, 1771-1780

Georg Salomon, 1781-1787

Otto Wilhelm Masing, 1788-1795

Carl Friedemann Vogt, 1795-1844

Carl Heinrich Friedemann Vogt, 1844-1882

Carl Ferdinand Sigismund Walther, 1882-1918

Bruno Hörschelmann, 1919-1939

Martin Ots, 1940-1944

August Eero, 1945-1949

Johannes Selliov, 1949-1959

Arnold Võsu, 1959-1971

Evald Odar, 1971-1973

Einar Soone, 1973-1985

Üllar Kask (Bach), 1985-1993

Aarne Lätte, 1993-1997

Ahto Mäe, 1998-2002

Heinar Roosimägi, 2005-2011

Jaanus Klaas, 2011-2014

Tõnis Tamm, 2014-2021

Ulvar Kullerkupp, alates 2021